Ilmselt on igale piiblilooga vähegi kursis olevale inimesele teada, et 666 on metsalise ehk siis saatana arv. Vähemalt väidab nii uue testamendi Johannese Ilmutuseraamat. Kas see arv toob siis endaga õnne või õnnetust, on ilmselt paljuski igaühe enda uskumise küsimus. Aga suure tõenäosusega püüab enamik meist siiski seda numbrikooslust oma eluga seotult vältida. Nagu ollakse ebausklikud ka näiteks numbri 13 suhtes.

Olgu nüüd ebausuga asjalood kuidas nad on, aga igatahes on fakt, et sellel õppeaastal õpib Haabneeme koolis just 666 õpilast. Selles poleks iseenesest ju mitte midagi halba, kui koolimaja poleks ehitatud maksimaalselt vaid 504-le lapsele tarkusekogumise paigaks. Seega saabus sel õppeaastal koolimajja umbes poolteistsada tarkusenõudjat rohkem, kui maja üldse mahutada suudaks. See on kolmandik (32%) enam maja mahutavusest ehk umbes 6 klassikomplekti jagu lapsi, kelle jaoks toimub praegu õppetöö mitte selleks kõige sobivamates tingimustes. Aga tegelikult on olukord ebanormaalne ju kogu koolipere – nii õpilaste kui ka õpetajate jaoks.

Olen Haabneeme kooli hoolekogu esimehena aastate jooksul kaasa mõelnud ja elanud nii mitmetelegi probleemidele lahenduste leidmisele. Aga sellist olukorda, kus nädal enne uue õppeaasta algust üllatatakse koolijuhti sedastusega, et avada tuleb, niigi suures ruumikitsikuses vaevlevas majas, veel üks klassikomplekt, eelnevalt küll ei mäleta.

2016.aastal osalesin Viimsi haridusvõrgu arengukava komisjoni töös. Arengukava adekvaatsuse huvides telliti tookord ka valla demograafilise arengu prognoos ja vaadati üle, missugune arv lapsi peaks tulevikus meie valla koolidesse ära mahtuma. Õppeaastaks 2019/2020 planeeriti siis Haabneeme kooli 26 klassikomplekti, reaalne olukord on aga täna, et meie koolis on klassikomplekte 31. Kas olid tookordse prognoosi koostajad liiga tagasihoidlikud oma hinnangutes või oli see rajatud valedele eeldustele ei olegi tänases situatsioonis enam oluline. Arutelu selle üle ei aita meil kuidagi tänaseks tekkinud kriisiolukorda kiiresti lahendada.

Kriis on see, kui sa ei tea, kui sügav on lomp enne, kui oled sinna sisse astunud. See on üks paljudest igapäevaelus oma töökindlust tõestanud Murphy seadustest. Kahjuks ongi nüüd olukord selliseks kujunenud, et Haabneeme kooli pere on “lombi sügavuse” kindlaks teinud, üsna “märjaks ja poriseks” saanud ning vajab tegelikult kiiret abi, et selle “eksperimendi” tagajärjed liiga drastilisteks ei osutuks.

Kiired lahendused ei pruugi alati olla kõige paremad, aga kriisi eskaleerumist aitavad vältida ehk ometi. Nii olemegi oma hoolekoguga pakkunud välja, et olukorda aitaks leevendada kas kiiresti paari moodulklassiruumi rentimine ja paigaldamine koolimaja juurde või ka lisaruumide kasutuselevõtt mõnes Haabneeme keskuses asuvas avalikus hoones vabanevatel pindadel. Selline lahendus ei ole küll parim, aga ajutiselt leevendab olemasolevat olukorda siiski.

Kindlasti ei tule üldse kõne alla lahendusena koolis osade laste jaoks teise vahetuse avamine. See muudaks lastele osalemise huvihariduses kas keeruliseks või ka täiesti võimatuks, kuna huvihariduse tundide planeerimisel arvestatakse ikkagi eelkõige sellega, et lapsed saaksid seal osaleda pealelõunastel aegadel. Lisaks paneks see ka peredele tohutu lisakoormuse logistika korraldamisel, mis tooks kindlasti kaasa ka teatud lisakulusid. Seega ootab ja loodab kogu Haabneeme kooli pere ning ka seotud kogukond vallavalitsuselt kiiret ja tõhusat tegutsemist olukorra normaliseerimise nimel.

Tegelikult on meil veel üks ootus ja see on seotud tunnustamisega. Teema on paljukäsitletud ja tegelikult tuttav paljudele, kuid kahjuks piirdub liiga tihti selle käsitlemine vaid teooriaga, järgnev praktika jäetakse kusagile tulevikku mingit salapärast “õiget aega” ootama.

Olen Viimsi vallamajas omalt poolt kooli meeskonna tunnustamise ja motiveerimise teemat püüdnud aktuaalsena hoida juba mõnda aega. Aga tunnustamist väärib juba kasvõi ainuüksi fakt, et Haabneeme koolist on õppeaastal 2018/2019 lahkunud ainult 2 õpetajat. Me kõik võime häbenemata uhked olla selles majas erilise sünergiaga toimetava meeskonna üle, kes omavahel kokku hoiab ja silmnähtavalt areneb. Kahjuks ei saa siinkohal kaas- ja koostöö eest tunnustust jagada ka kooli pidajale. Vallavalitsusele on korduvalt välja pakutud erinevaid meetmeid, mis aitaksid eriti pingeliseks kujunenud õhustikus õpetajate stressitaset maandada (garanteeritud kohapealsed lasteaiakohad noorte õpetajate lastele, spordivõistluste osalustasude kompenseerimine, jmt), kuid seni tulemuseta.

Me näeme vigu, pöörame tähelepanu ja tunnustame neid, kes on hakkama saanud millegi täiesti erakordsega. Aga inimesed, kes teevad järjepidevalt igapäevaselt oma tööd suure südame ja hoolega, saamata küll seejuures hakkama kogu aeg millegi erakordsega, ootavad ja väärivad samuti tunnustust. Me kõik vajame edasi jaksamiseks aeg-ajalt head sõna ja “paid”. Kui me neid tublisid, eriti neid, kes on seatud kaasvastutama meie laste tuleviku eest, ei märka, kiida ega tunnusta, võib juhtuda, et nad lihtsalt ühel päeval väsivad, ka tublimad ja vastupidavad neist. Ja kui keegi või miski väsib, siis kipub ta lihtsalt katki minema. Kas teie riskiksite juua kuuma teed kildudest kokku liimitud Hiina portselanist tassist?!

Loe artiklit siit: https://viimsiteataja.ee/uncategorized/ruumikitsikusest-haabneeme-koolis-ja-pisut-ka-hiina-portselanist/