Pille Petersoo
Haabneeme
Olen Pääskülas kasvanud ja Tallinna kesklinnas koolis käinud. Pärast vahepeatusi Taanis, Tartus ja Šotimaal kolisin 2006. aasta sügisel Viimsi valda. Oktoobris saab täpselt 15 aastat täis.
Taanis olin gümnaasiumis vahetusõpilane, Šotimaal omandasin Edinburghi ülikoolis rahvuslusuuringute MSc ja sotsioloogia PhD kraadi ning tegin kaks järeldoktorit veel pealekauba. Nägin lähedalt Šoti parlamendi algusaastaid ja kogesin, kui hästi võib üks seadusandlik esinduskogu toimida. Mõlemad välismaal elamise kogemused mõjutasid oluliselt mu maailmapilti ja andsid oskuse näha Eestis toimuvad välisvaatleja pilguga. Hinnata veelgi paremini seda, mis meil on hästi, aga kriitiliselt näha ka seda, mida saaks paremini.
Aastaid tutvustasin end kui toiduhuviline sotsioloog, siis kui sotsioloogia-taustaga toidukirjutaja ja nüüd olen jälle ringiga akadeemilisse maailma jõudnud. Töötan Tallinna Ülikoolis sotsioloogia õppejõuna. Uurimisvaldkondadeks on rahvuslik identiteet ja rahvuslus, lõimumine, toidukultuur, naislugu.
Kõik toiduga seotud teemad on mulle väga südamelähedased. 24. aastat tagasi asutasin Nami-Nami retseptikogu, millest ajapikku kujunes lausa töö. Kuna mul on Nami-Namis ka paar palgalist töötajat, siis võin end uhkusega ka väikeettevõtjaks kutsuda. Nädalas tehakse mu Nami-Nami lehel üle 100 000 unikaalse külastuse, Facebookis on üle 50 000 fänni, Instagramis üle 8000. Vastutus on suur!
Tänu Nami-Namile - ja selle ingliskeelsele kaasblogile - olen saanud käia mitmel pool maailmas eesti kööki tutvustamas ning esinenud tihti nii raadios kui ka teleris, trükimeediast rääkimata. Erinevatel toidukoolitustel olen tutvunud väga toredate inimestega, - eriti kiidan Viimsi Päevakeskuse ja Randvere Päevakeskuses toimunud kokandusklubi Hõbekulp särtsakaid õpilasi.
Ent toit ei ole vaid maitsvad road ja põnevad retseptid - siia alla käivad ka paljud muud teemad. Kuidas meie lastes kujundada tervislikke toitumisharjumusi, kuidas vähendada toiduraiskamist meie kodudes ja haridusasutustes on vaid mõned aspektid, mis samuti vajavad tähelepanu ja kus kohaliku omavalitsuse tasandil saaks palju ära teha.
Aga ega ma meedias ainult toidust räägi. Briti ja Šoti poliitikast, aiandusest, kanadest, mõttespordist ja naiste rollist poliitikas võin ka rääkida. Viimastel aastatel on mind kutsutud tihti ka erinevatele üritustele esinema, mis on samuti väga tore väljakutse.
Kuulun aastast 2018 Sotsiaaldemokraatlikku Erakonda ja olen 2020. a algusest Viimsi osakonna juht, samuti olen erakonna naiskogu Kadri Harjumaa piirkonna juhatuse liige.
Erakonna tegevustoetuse abil asutasin 2018. aastal MTÜ Viimsi Mõttesport, mis on tutvustanud meie valla lastele nii male, kabe, gomoku kui ka Rubiku kuubiku hingeelu. Tänu mulle tegutses enne koroonakriisi Laanelinnu lasteaias aktiivne kabering, käivitati Haabneeme koolis male, kabe ja mõttemängude huviringid. Paljud lapsed on käinud meie toel erinevatel võistlustel nii Viimsis kui ka mujal Eestis, lisaks oleme toetanud Viimsi noorte mõttesportlaste osalemist välisvõistlustel.
Unistan sellest, et Viimsi oleks tõeliselt rattasõbralik vald. Vald, kus oleks korralik, kiire ja turvaline ratta- ja kergliiklusteede võrgustik, moodsad rattaparklad sõlmpunktides ja rattamajad kortermajade juures, viisakas liikluskultuur, liiklusõpe lasteaedes-koolides - kõik, mis aitaks rohkem inimesi auto asemel jalgratast valima. Et emad-isad ei peaks lapsi aastaringselt kooli ja lasteaeda autoga vedama, sest nii on lihtsalt kõige mugavam ja turvalisem. Viimsi vahemaad ja reljeef on rattasõiduks vägagi sobivad. Kui praegu kohe selles suunas tegutsema hakata ja Viimsi rattastrateegia paika panna, on aastaks 2030 ehk juba millegi üle uhke olla.
Elan Haabneemes koos elukaaslase, kolme lapse, kuue kana, kahe merisea ja ühe kääbusšnautseriplikaga. Meie kaunis koduaed sai 2011. aastal ajakirja Kodu&Aed konkursil "Aasta Aed" tiitli ning leidis 2019. aastal Viimsi aiakonkursil samuti äramärkimist.
Haabneeme
Olen Pääskülas kasvanud ja Tallinna kesklinnas koolis käinud. Pärast vahepeatusi Taanis, Tartus ja Šotimaal kolisin 2006. aasta sügisel Viimsi valda. Oktoobris saab täpselt 15 aastat täis.
Taanis olin gümnaasiumis vahetusõpilane, Šotimaal omandasin Edinburghi ülikoolis rahvuslusuuringute MSc ja sotsioloogia PhD kraadi ning tegin kaks järeldoktorit veel pealekauba. Nägin lähedalt Šoti parlamendi algusaastaid ja kogesin, kui hästi võib üks seadusandlik esinduskogu toimida. Mõlemad välismaal elamise kogemused mõjutasid oluliselt mu maailmapilti ja andsid oskuse näha Eestis toimuvad välisvaatleja pilguga. Hinnata veelgi paremini seda, mis meil on hästi, aga kriitiliselt näha ka seda, mida saaks paremini.
Aastaid tutvustasin end kui toiduhuviline sotsioloog, siis kui sotsioloogia-taustaga toidukirjutaja ja nüüd olen jälle ringiga akadeemilisse maailma jõudnud. Töötan Tallinna Ülikoolis sotsioloogia õppejõuna. Uurimisvaldkondadeks on rahvuslik identiteet ja rahvuslus, lõimumine, toidukultuur, naislugu.
Kõik toiduga seotud teemad on mulle väga südamelähedased. 24. aastat tagasi asutasin Nami-Nami retseptikogu, millest ajapikku kujunes lausa töö. Kuna mul on Nami-Namis ka paar palgalist töötajat, siis võin end uhkusega ka väikeettevõtjaks kutsuda. Nädalas tehakse mu Nami-Nami lehel üle 100 000 unikaalse külastuse, Facebookis on üle 50 000 fänni, Instagramis üle 8000. Vastutus on suur!
Tänu Nami-Namile - ja selle ingliskeelsele kaasblogile - olen saanud käia mitmel pool maailmas eesti kööki tutvustamas ning esinenud tihti nii raadios kui ka teleris, trükimeediast rääkimata. Erinevatel toidukoolitustel olen tutvunud väga toredate inimestega, - eriti kiidan Viimsi Päevakeskuse ja Randvere Päevakeskuses toimunud kokandusklubi Hõbekulp särtsakaid õpilasi.
Ent toit ei ole vaid maitsvad road ja põnevad retseptid - siia alla käivad ka paljud muud teemad. Kuidas meie lastes kujundada tervislikke toitumisharjumusi, kuidas vähendada toiduraiskamist meie kodudes ja haridusasutustes on vaid mõned aspektid, mis samuti vajavad tähelepanu ja kus kohaliku omavalitsuse tasandil saaks palju ära teha.
Aga ega ma meedias ainult toidust räägi. Briti ja Šoti poliitikast, aiandusest, kanadest, mõttespordist ja naiste rollist poliitikas võin ka rääkida. Viimastel aastatel on mind kutsutud tihti ka erinevatele üritustele esinema, mis on samuti väga tore väljakutse.
Kuulun aastast 2018 Sotsiaaldemokraatlikku Erakonda ja olen 2020. a algusest Viimsi osakonna juht, samuti olen erakonna naiskogu Kadri Harjumaa piirkonna juhatuse liige.
Erakonna tegevustoetuse abil asutasin 2018. aastal MTÜ Viimsi Mõttesport, mis on tutvustanud meie valla lastele nii male, kabe, gomoku kui ka Rubiku kuubiku hingeelu. Tänu mulle tegutses enne koroonakriisi Laanelinnu lasteaias aktiivne kabering, käivitati Haabneeme koolis male, kabe ja mõttemängude huviringid. Paljud lapsed on käinud meie toel erinevatel võistlustel nii Viimsis kui ka mujal Eestis, lisaks oleme toetanud Viimsi noorte mõttesportlaste osalemist välisvõistlustel.
Unistan sellest, et Viimsi oleks tõeliselt rattasõbralik vald. Vald, kus oleks korralik, kiire ja turvaline ratta- ja kergliiklusteede võrgustik, moodsad rattaparklad sõlmpunktides ja rattamajad kortermajade juures, viisakas liikluskultuur, liiklusõpe lasteaedes-koolides - kõik, mis aitaks rohkem inimesi auto asemel jalgratast valima. Et emad-isad ei peaks lapsi aastaringselt kooli ja lasteaeda autoga vedama, sest nii on lihtsalt kõige mugavam ja turvalisem. Viimsi vahemaad ja reljeef on rattasõiduks vägagi sobivad. Kui praegu kohe selles suunas tegutsema hakata ja Viimsi rattastrateegia paika panna, on aastaks 2030 ehk juba millegi üle uhke olla.
Elan Haabneemes koos elukaaslase, kolme lapse, kuue kana, kahe merisea ja ühe kääbusšnautseriplikaga. Meie kaunis koduaed sai 2011. aastal ajakirja Kodu&Aed konkursil "Aasta Aed" tiitli ning leidis 2019. aastal Viimsi aiakonkursil samuti äramärkimist.
