Viimastel päevadel on palju kõneainet pakkunud endise jalgpalluri avaldus, et temast mitukümmend aastat vanem treener astus temaga seksuaalsuhtesse, kui noorsportlane oli kõigest 14-aastane.

Jah, Eestis tõesti on seksuaalse enesemääramise eapiiriks 14, nii et juriidiliselt on kõik korrektne.

Eetiliselt aga kaugel sellest. Kuigi Euroopas on teisigi riike, kus eapiir on sama madal (Saksamaa, Itaalia, Portugal, mitmed Balkani poolsaare riigid), siis seal on enamasti lisaklauslid, mis lapsi ärakasutamise eest kaitsevad. Soomes, Norras, Hollandis, Ühendkuningriigis ja veel paljudes normaalsetes ja meile eeskujuks olevates Euroopa riikides on seksuaalse enesemääramise eapiiriks 16.

Tooksin välja kaks olulist aspekti, mis hetkel tõstatunud teema puhul tähelepanu vajavad. Nendeks on seksuaalsuhted usaldusisikute vahel ja seksuaalsuhted suure vanusevahega inimeste vahel olukorras, kus üks osapool on alaealine.

Taunitav igal juhul

Toome näiteks Ühendkuningriigi, kus ma aastatuhande vahetuse paiku seitse aastat elasin ja kus seksuaalse enesemääramise eapiir on 16. Õpetaja, hooldaja, eeskostja ja muu usaldusisik ei tohi olla vahekorras alla 18-aastase noorega, kellega tal on usaldussuhe ehk siis õpilase-õpetaja, treenitava-treeneri ja juhendatava-juhendaja vahelised seksuaalsuhted on keelatud. Ka siis, kui see vanus on ületatud, taunitakse usaldusisiku ja noore vahelist seksuaalsuhet.

2001. aastal kandideerisin Edinburghi ülikoolis esmakursuslaste ühiselamusse warden-i ametikohale. Warden on usaldusisik-korrapidaja, kes aitas prii stuudiokorteri ja pruukosti ning väikese stipendiumi eest esmakursuslaste sotsiaalsel ja vaimsel heaolul silma peal hoida. Kuigi õpilased olid 17-18 ja mina tollal 27-aastane doktorant ehk siis kaastudeng, oli töölepingus selgelt kirjas, et igasugused seksuaalse alatooniga suhted minu ja minu umbes 200 hoolealuse vahel on rangelt keelatud. Teema tõstatati ka töövestlusel.

Eestiski peaks laste ja noortega töötavatel inimestel olema töölepingus sees vastav keeld, mis välistaks intiimsema läbikäimise oma juhendatavatega, seda olenemata seksuaalse enesemääramise eapiirist. Noortega töötavaid inimesi tuleks sellel teemal koolitada ja harida. Igal lapsel peaks olema võimalus käia turvaliselt ratsutamis- ja jalgpallitrennis, kirikukooris laulmas ja kunstiringis maalimas, ilma et lapsed ise või mina lapsevanemana peaksin muretsema nende turvalisuse pärast.

Julm kuritarvitamine

Teiseks tuleks seaduseandjatel läbi mõelda vanusevahemik. Kui mu hetkel 12-aastane esiklaps lähiaastatel sirelipõõsa all oma klassikaaslasega musitab, on see oma seksuaalsuse tundmaõppimise normaalne osa. Samas, kui talle teeks lähenemiskatseid aga oluliselt vanem täiskasvanu - ütleme, et näiteks 53-aastane treener või lihtsalt tuttav - siis oleks see alaealise usalduse julm kuritarvitamine. JOKK või mitte, see ei ole moraalselt õige ja meil ühiskonnana lasub kohustus sellist pedofiilset käitumist ennetada, selgelt taunida ja ka karistada.

Justiitsministeeriumi kriminaalpoliitika asekantsler Markus Kärner tõi Postimehes välja, et seksuaalse enesemääramise eapiir oli 14 juba 1918. aastal loodud Eesti vabariigis ja et praegune karistusseadustik vastab ühiskonnas omaksvõetud, heakskiidetud ja kokkulepitud arusaamadele.

1918. aastal ei tohtinud naised pärast abiellumist palgatööl edasi käia. Praegu ei tohi 14-aastased lapsed valimas käia, suitsu-alkoholi osta ega lapsevanema loata psühhiaatri juurde minna. Ometigi on nad meie seaduste järgi küpsed otsustama, et seksuaalsuhted pensionieelikutega on neile sobivad.

Eesti vajab siinkohal laia põhjalist ühiskondlikku debatti ja eapiiride ja lisaklauslite üle vaatamist. Äkki oleks aeg seksuaalse enesemääramise eapiiri seadusepügal üle vaadata ja kokku leppida, et täiskasvanud inimesed hoiavad lastest käed eemal ja treenerid-õpetajad-juhendajad lapsi ei käpi, isegi kui nad juba täiskasvanulikud tunduvad?